From Wikipedia, the free encyclopedia
"La Pellegrina" intermeediumid, ka Firenze intermeediumid (intermezzi fiorentini)[1] olid 2. mail 1589. aastal Firenzes Uffizi palees Ferdinando I de'Medici ja Christina de Lorraine'i pulmades etendatud väga rohke muusikaga intermedio'd (vahemängud) Girolamo Bargagli komöödia "La Pellegrina" ("Palverändur") vaatuste vahel[2]. Firenze intermeediume loetakse ka ooperižanri varaseks eelkäijaks.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2023) |
Neid mini-muusikalavastusi, millest igaüks koosnes neljast kuni viiest madrigalist ja instrumentaalsetest sinfonia'test, peetakse muusikaajaloos oluliseks lüliks varajase barokkmuusika kujunemisel. Muusika autorid olid omaaegsed tuntuimad heliloojad nagu Cristofano Malvezzi, Antonio Archilei, Luca Marenzio, Giulio Caccini, Giovanni de' Bardi, Jacopo Peri ja Emilio de’ Cavalieri. Üks luuletajaist, kelle tekste vahemängudes kasutati, oli ka esimeste ooperite libretistina tuntud Ottavio Rinuccini[2].
Sfääride harmoonia motiiv on pärit Platoni teose "Politeia" lõpust ja käsitleb antiigist pärit, kuid renessansis samuti olulist musica mundana ja musica humana suhet.
Stseenis laskub dooria helilaadi Harmoonia kehastus pilvel taevast. Teda ümbritsevad teised Harmooniad, vastavalt früügia, lüüdia, miksolüüdia, hüpodooria, hüpofrüügia ja hüpolüüdia laadide omad. Pärast sissejuhatavat sinfonia't stseeni alguses laulab dooria laadi Harmoonia koloratuuridega kaunistatud monoodia "Dalle più alte sfere". Pärast Harmooniate lahkumist stseenist ilmuvad sfääride harmooniat valvavad sireenid ja esitavad madrigali "Noi, che cantando", taevas avaneb ja seal ilmub nähtavale jumalanna, kes hoiab käes maailma telge, koos kolme parkaga, kes istuvad tema jalge ees. Jumalanna madrigal "Dolcissime sirene" on vokaalile ja viiehäälsele pillikoosseisule. Siis astuvad ette seitse planeeti koos Astraeaga ja kaksteist kangelast ning kangelannat, kes esitlevad voorusi nagu õiglus, vagadus, kaastunne, abieluline armastus, suuremeelsus ja tarkus. Järgnevad rikkaliku kõlapildiga mitmehäälsed madrigalid "A voi reali amanti" ja "Coppia gentil", milles pöördutakse pruutpaari poole.
Teine intermedio kujutab muusade ja neid välja kutsunud pieriidide, kuningas Pierose tütarde võistlust musitseerimises, nii nagu sellest kõneleb Ovidiuse "Metamorfooside" viienda raamatu viies peatükk. Esimene madrigal "Belle ne fe’ natura" kujutab metsanümfe, kes peavad võistluse lõpul langetama otsuse. Pieriidide etteaste on kuuehäälne madrigal "Chi dal delfino". Kuid muusad vastavad sellele kaheteisthäälse madrigaliga "Se nelle voci nostre". Kui kohtunikud langetavad otsuse muusade võidu kasuks, muudetakse pieriidid nende upsakuse pärast harakateks.
Kolmas intermedio on samuti Ovidiuse ainetel, jutustades sellest, kuidas Apollon tappis Delfi linna elanikke kimbutanud mao Pythoni, nagu see seisab "Metamorfooside" esimese raamatu üheksandas peatükis. Esimene madrigal "Qui di carne si sfama" kujutab Delfi elanike hädahüüdu maa rüüstamise pärast. Range deklamatsiooni poolest meenutab see Andrea Gabrieli tragöödiakoori, kuid on rikastatud madrigalistiili elementidega. Ilmub jumal Apollon ja asub koletisega võitlusse, mille võidab ja kahes ülejäänud madrigalis kõlavad kiidulaulud jumalale ning stseeni lõpetab tants.
Neljanda intermedio aluseks on nagu esimesel ja kuuendal Platoni allegooria. Stseen kujutab tuledeemonite väljakutsumist, mida esitab oma aarias naisvõlur, lennates üle lava lohemadude veetud kaarikus, ja esitab ka Dante "Jumaliku komöödia" "Põrgu" osast inspireeritud kujutluspilte, näiteks kolmepealist hingi õgivat põrguvürsti. Võlurinna kutsub oma laulus "Io che dal ciel cader" taevaseid vaime ette kuulutama kuldse ajastu saabumist, mil enam patuseid karistama ei pea. Järgnevates madrigalides ennustatakse hädade lõppemist maa pealt, kui "kaks suurt hinge" abielluvad ("Or che le due grand’alme") ning deemonid kurdavad sellele järgneva põrgu sulgemise üle ("Miseri habitator").
Lugu Korintose luuletaja ja kitaramängija Arioni päästmisest delfiini poolt leidub Herodotose "Ajaloos" (I, 23 f) ja Plutarchose teoses "Moralia". Tagasiteel kodumaale pärast võitu lauluvõistlusel Sitsiilias äratas Arioni rikkus kadedust meremeestes, kes otsustasid lauliku merre heita ja võtta endale tema varandus. Siiski andsid nad talle võimaluse laulda enne surma üks laul. Kaunid helid meelitasid teda kuulama delfiini, kes muusiku päras merre sööstmist kindlale rannale toimetas.
Stseeni alguses avaldab merede kuninganna Amphitrite koos oma triitonitest, najaadidest ja nereiididest kaaskonnaga austust pruutpaarile (madrigalid "Io che l’onde raffreno" ja "E noi con questa bella diva"). Arioni monoodiat "Dunque fra torbid’onde" saadab akordidega chitarrone ja sellel on kahekordne kaja (sama motiivi on kasutanud ka Claudio Monteverdi oma "Orpheuses"). Stseeni lõpetab meremeeste koori rõõmulaul "Lieti solcando il mare", kes, teadmata, et Arion on pääsenud, jagavad laeval tema varandust.
Viimase intermedio teema on pärit Platoni "Seadustest".
Stseenis seisavad lavapõrandal kahes reas kaksteist surelike paari, kellele langeb kuldvihm. Nende kohal istuvad viiel liikuval pilvel muusad ja graatsiad. Neist kõrgemal troonivad poolringina jumalad keskel särava päikese all.
Madrigalis "Dal vago e bel sereno", mis kantakse ette puhtinstrumentaalselt ja seejärel koos lauluga, rõõmustavad jumalad Jupiteri kingituse üle inimestele, milleks on harmoonia ja Rütm. Kakskümmend neli surelikku laval vastavad neile madrigaliga "O qual risplende nube". Järgneb chitarrone-saatega monoodia "Godi turba mortal". Kolmekümnehäälne koor "O fortunato giorno" moodustab intermeediumitsükli kõrgpunkti - kõik lavastuses osalejad olid jaotatud seitsmesse koori, madrigal oli kokkuvõttes kuuehäälne "et vältida suurte hüpete keerukust, meelespidamist hõlbustada ja saavutada parem harmoonia“ (Cristofano Malvezzi).
Viimase intermedio ja ühtlasi kogu tsükli lõpetas ballo (vahelduvate rütmidega renessansstants), milles maapealsetega ühinesid Rütm, kes oli ühtlasi tantsu kehastus, ja Harmoonia, kes sümboliseeris muusikat. Ballo "O che nuovo miracolo" muusika koosneb vahelduvatest viie- ja kolmehäälsetest lõikudest, mida laulsid erinevad ansamblid. Nii muusika kui ka tantsu koreograafia kaheksateistkümnele tantsijale lõi Emilio de’ Cavalieri.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
